Jaga reistega ka:

Meie Malta Experience’i lõpuni on jäänud vaid loetud päevad (täpsemalt 19) ning seega on viimane aeg siin veel pisut targutada. Järgnevalt 15 + 1 soovitust “Minu Malta” kogemiseks:

1. Külasta Hypogeumi. Selleks tuleb aga piletid varakult ette broneerida (vähemalt kuu aega varem), kohapealt pileteid saada on võimatu. Hypogeum on kolmel tasandil asuv maa-alune tempel/matmispaik. Midagi täiesti erilist! Ülemine tasand pärineb ajavahemikust 3600-3300 eKr ehk siis tegemist märksa varasema šedöövriga kui näiteks nii hinnatud/imetletud Egiptuse püramiidid. Lisaks saab siin silmast silma Sleeping Lady ehk Fat Lady’ga kohtuda 😉

2. Peatu tänaval mõnes ettejuhtunud Pastizzerias ning osta prooviks üks Ricota ja teine hernetäidisega pastizzo. Söö mööda tänavat lonkides näpuvahelt, sõrmed mõnusalt rasvased.

3. Marsaxlokk. Kes tahab värsket kala ja tohutut melu, mingu pühapäeva hommikul. Kes ihkab rahulikumat kulgemist, siis mõnus on minna nädala sees õhtupoole ning ühe minekuga ka kõhtu täita. Kohustuslik kava: restoran La Ruelle. Kui tahtmist ujuda (või kaljunukilt vette hüpata) ning ilm pole liiga tuuline, siis küsi kohalikelt kuidas saaks St. Peters Pooli. Turul pakuvad paadimehed teinekord ka paadiga minekut (küsi lihtsalt suvaliselt müüjalt, kuidas kohale saaks, mingit kindlat teenust pole , ee.. ja ära maksa selle eest nende algselt küsitud 25 eurot, viivad ka kümnega ;))

4. Istu Sliema promenaadil esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse ning lase hea maitsta kohalikul õllel nimega Cisk.

5. Veeda päev Vallettas. St John Cathedral (imetle Caravaggiot!), Upper Barakka Gardens, Malta Experience – film Malta ajaloost. Kui peatud Sliemas (või sealt jalutuskäigu kaugusel) mine kindlasti Sliema Ferryst paadiga, vaade on võrratu ning ära jääb bussis loksumine ja trügimine.

6. Rabat ja Mdina. Rabat on mõnus lonkimise linn, kindlasti ei tohi vaatamata jätta St.Agata katakombe ning selles juures asuvat kummalist pisikest muuseumi. Mdina, Malta kunagine alguspunkt, tasub vaeva juba kasvõi ainult vaateplatvormi pärast. Ning loomulikult saare kuulsaima šokolaadikoogi pärast :). Külasta vaateplatvormi ühes servas troonivat Fontanella kohvikut ning telli endale tükk Malta parimat šokolaadikooki.

7. Golden Bay ja Ghajn Tuffjeha rannad. Liivaranna ihkajatele. Ghanj Tuffjehat külastades tasub kindlasti turnida ka ranna tagumises otsas oleva kaljuse künka tippu. Näeb hoopis teistmoodi Malta vaadet.

8. Proovi Malta veine. La Valette punane, Palazzo Verdala roosa, Citadella valge, Medina sari, Marsovini Caravaggio sari, Medina Cabernet Sauvignon and Cabernet Blanc jnejne. Odavad ja head!

9. Maitse Kinnie’t, Malta kohalikku karastusjooki. Eriti hästi maitseb Kinnie palaval suvepäeval ohtra jää ja mõne viilu sidruni või apelsiniga.

10. Veeda päev saare lõunapoolses otsas ning tee tutvust Ħaġar Qim ja Mnajdra templitega ning võta ette paadisõit Blue Grottosse. Kunagine turismiraport selle kohta siin.

11. Külasta partide linna ja kasside kolooniat. Esimene asub Gziras, Manoeli saare alguses ning teisest parim näide on Sliemas Independence Gardenis.

12. Restorane külastades maitse jänest, malta vorste ning Bragiolisid (suured peekonisse keeratud lihapallid). Suupisteks bigilla galettidega – oadipp kohalike soolaste (või tegelikult mitte just väga soolaste, pigem magedate) küpsistega ning gbejna – pisike ümmargune kohalik (sageli Gozo) juust, kõige traditsioonilisem pipardatud variant. Kala armastajatele Aljotta – kohalik kalasupp, tuunikalasteik, lampuki või awrata ning eelroaks ports kaheksajalgu.

13. Üks päev tee tiir Gozol – Azure Window, Ta Pinu Sanctuary, Ramla laht, salt pans, Gigantija templid ning pealinn Victoria/Rabat oma Citadella kindlusega on vaeva väärt. Kellel väga suur tahtmine, või paadiga korraks ka Cominole Blue Lagooni vaatama põigata, kuigi ma ei soovita teha seda turismi tippajal, kui Blue Lagoon koosneb rannatoolide lõpututest ridadest ning tuhandetest valgetest ja mitte nii valgetest õllekõhtudest ning muust turistilihast.

14. Maitse klaasike Zeppi’s Bajtra (kaktusviljade) likööri.

15. Snorgelda! Merevee läbipaistvus on Maltal üks parimaid kogu Euroopas.

16. Kui sul õnne ja oled Maltal suvisel ajal, külasta kindlasti mõnd village feasti – linnade/külade kirikupidu, millega kaasneb metsik ilutulestik nii maapinnal kui taevas, tohutu valik junk food’i, imeliselt kaunistatud tänavad ning bandclub’ide marsid.

Jaga reistega ka:

…ütleb ticker mu blogi seinal. Uskumatu! 2 aastat! Ja see kaks aastat on läinud kuidagi kummaliselt – ühtpidi siuh-vilksti ja läind, teistpidi jälle tundub et väga kaua olen kodumaalt eemal viibinud. Ehk siis tunnen end kohalikuna pigem Maltal kui Eestis.

Paneb kohe mõtlema. Ja kuna tagasi kodumaale laekumiseni on jäänud vaid loetud päevad – täpsemalt 39 päeva, 8 tundi ja 23 minutit 🙂 siis peaks ehk ühe pikema tagasivaatelise postituse kokku kirjutama. Sellest mis Maltal on hääd (ja sellest mis bääd), parimatest hetkedest, plussidest-miinustest ning sellest, mis kodumaale minek ees ootamas pisut murelikult mõtlema paneb… Ohh.. pea mõtteid täis… Enne kui kõik see kirja panna, peab neid mõttesõelas vast natuke loksutama veel.

Aga igatahes, palju õnne mulle 🙂 2 aastat 🙂

Jaga reistega ka:

Üks asi mida ma kodumaale tagastununa kindlasti igatsema hakkan on selline värske merekraami valik nagu siin pühapäevasel Marsaxlokki kalaturul. Ohh ja ahh! Kui minu senised mereannikokkamiskogemused piirdusid üldises plaanis lõhe-forelli-krevettide-heigi-kilu-räime ja muu sellise tavapärasemat sorti kraamiga, siis siinne valik ajas hinge rahutuks. Esimeseks lemmikuks sai lihtne, aga oi kui hea Awrata ehk teistes välismaalkeeltes orata (itaalia) või guilded seabream (inglise). Eestikeelset pädevat vastet pole seni õnnestunud tuvastada.
Ja mis veel lihtsam, kui osta turult paar parajat awratat, toppida neisse pisut sidrunit, küüslauku ja rosmariini, kaunistada nad ümbert kartulilaastudega ning kogu kupatus ahju toppida. Vahel surakas veini kastmiseks peale. Ja siis ahjust välja ja kõhtu. Njamm..

Kristile katsetamiseks (ammu sai ju lubatud) täpsem juhend ka:

Ahju-Awrata

1 paksem puhastatud awrata
3-4 keskmist kartulit
rosmariini, küüslauku, oreganot, tüümiani… ehk mis iganes ürte hing just parasjagu ihkab
sool, pipar
sidrun
valge vein
oliivõli

Loputa kala, pühi köögipaberiga kuivaks. Keera küpsetuspaberisse kuivama. Pane kõrvale.
Koori kartulid, lõika õhukesteks liistakateks. Kuivata pisut (nt köögipaberiga). Seega soola ja õliga. Pane kõrvale.
Lõika sidrunist kolm viilu. Kaks viiludest pooleks ja üks jäta terveks (võib olla paksem).
Küüslaugu küünest lõika ca 3 -6 õhukest viilu.

Säti ahi 180 kraadi peale.

Kata küpsetusvorm küpsetuspaberiga.
Kala: määri ühelt poolt õliga, riputa soolaga üle. Pane see pool alla küpsetusvormi (diagonaalis). Pealmisele küljele lõika kolm pikka sisselõiget. Pintselda ka pealmine külg õliga ja riputa soolaga. Puista kala kõhtu soola, pista sisse sidrunilõik ning oks rosmariini. Peale sisselõigetesse pista igaühte küüslauguliistakud ning üks sidruniviilu poolik.
Kartul: lao kala ümber kartulirattad/liistakud (mida õhemad, seda paremad saavad).

Puista kogu kupatus soolaga, hakitud rosmariini ning oreganoga (või tüümianiga jne..) üle, nirista kalale pisut sidrunimahla. Kata vorm fooliumiga ning pista 20 minutiks ahju. Kahekümne minuti möödudes tõsta temperatuuri 200ni, eemalda foolium ning kalla kalale surakas valget veini. Lase küpseda veel 15 min. Kasta veel veiniga ning lõpuks küpseta sutsuke (aga ainult sutsuke, et kala liigselt ei kuivaks) grillireziimil nii et kartulid pisut pruuni jumet põsele saavad.

Kui viitsimist rohkem mängida siis tasub teha kõik samamoodi kuni panni ahju lükkamiseni, aga tõsta kala(d) korraks ära ja panna alustuseks paikalaotud kartulid omapäi ahju nii 10 minutiks küpsema. Siis tõsta pann välja, asetada kala(d) oma pesadesse tagasi ning jätkata nii nagu juhend ette näeb. Rohkem mängimist, aga paremad kartulid 😉

Kui valma, siis ahjust välja, puhasta, serveeri sidrunimahla (või sidrunimahla, oliivõli, soola seguga – klopi see hästi läbi ning nirista puhastatud kalatükkidele) ning tomati/küüslaugu/basiiliku/sidrunimahla/orgenano/kapparite/oliivõli salatiga.

Ja kui Awrata läheb igavaks, siis tasub järgmiseks hõrgutiseks näiteks kalmaar ette võtta. Viilutada ta kenasti ratasteks, seltsiks pisut tillukesi tomateid, küüslauku, oliivõli ja tšillipipra kauna, soovikorral peterselli, kogu kupatus pannil hääks lasta, salat ja vein kõrvale ning elu on lill. Päriselt! 🙂

Jaga reistega ka:

No ausõna ma olen koguaeg tahtnud/püüdnud/üritanud blogida, aga alati on midagi (tähtsat, ikka tähtsat, ausõna) vahele tulnud. Suvi on läinud nagu linnutiivul, kõigest peaks blogima – mõnusatest külalistest, palavast ilmast, boilerite õhku lendamistest ning Nublu Rski kapriisidest, kuid kõige enam vajab ajalooraamatutesse täheldamist ikkagi meie meeldivalt kreisi pildistamistripp Kristiga (eriti kuna ma olen seda kõigile muudkui lubanud, eksole).

Nagu ütleb Agu Sihvka – selleks et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Ja alguse sai kõik sellest, et ühel palaval päeval istusin mina ühel pool arvutiekraani ja Kristi teisel pool arvutiekraani ning tuli juttu legendaarsest, et „Kaiakas, me peaks ikka selle sinu pildistamise ka ette võtma“. Kuna enda liigutamiseks oli liiga palav, siis töötas mõte hästi ning jõudsime pingsa ajutöö tulemusel briljantsele järeldusele, et ühendaks meeldiva kasulikuga (ehk meeldiva meeldivaga) ning sõidaks Nublu Rskiga mõnd põnevat kohta avastama ning mitte-nii-tavalisi pilte tegema (tookord ei teadnud ma veel, et me fotosessioon saab endas sisaldama loata mahajäetud majja tungimist ning tutvumist surnud tuvide ja rottidega nende erinevas vanuseastmes). Näpud kribasid kiirelt Google’ist „huvitavaid pildistamiskohti Maltal“ otsida (erinevates keeltes ja sõnastuses) kuni sattuski ette sobivana tunduv koht – natuke räsitud, imekauni lae ja mõningate allesjäänud maalingutega mahajäetud maja. Aadressi polnud antud, aga umbkaudselt täpsed koordinaadid küll ja nii me ta Google Mapsist tuvastasimegi. Tundus, et ka leida on teda lihtne – maja paistis asuvat otse Marsaxlokki viiva põhitee ääres. Mõeldud tehtud – ja nii leidsimegi ehk ühel kõrvetavkuumal suvepäeval Kristiga Nublu Rskis teel Marsaxlokki poole.

Maja torkas tee ääres kohe silma, aga sellega saigi lihtne osa otsa. Noh, ja ütleme nii, et parem oleks olnud kui see maja oleks olnud kuskil asustamata kohas, mitte põhimaantee ääres. Ja mul on mainimata äärmiselt oluline fakt, milleks on meie riietus – mõlemail meil olid seljas pikad lehvivad seelikud ja napp suvine topp – mina üleni valges ja juuksed pildistamise jaoks kenasti suvetuules lehvivateks lokkideks keeratud.

Nii me seal siis seisime – valge väike Nublu maantee ja maja vahele pargitud ning kaks pikkades seelikutes blondi end üht ja teistpidi müürile upitada üritamas, et kiigata kas teisest müürist ka kuidagi üle turnida saaks. Peamagistraali ääres, keset päist päeva ning kõige tipuks oli Marsaxlokkis samal päeval ka Village Feast, nii et autosid vuhas mööda üsna tihedalt. Hea et me ühtki avariid ei põhjustanud – tuututamist ja üllatunud ja naeratus kõrvuni nägusid autoakendest välja turritamas jagus küll. No mis sa ikka arvad kahest blondist kes seisavad lagunenud maja ees üks müüril, teine müüri all, segaduses näod peas või vahepeal hullunult itsitamas, juuksed tuules lehvimas ning üritavad end kuidagi üle järgmise, õlani ulatava müürini upitada, seda kõike kõrvetava suvepäikese all keset Maltal. Oleme ausad, mingi hetk tekkis hirm, et keegi kutsub meile politsei ja seleta siis, et mida me seal teeme. Ütleme, et eksisime ära? Et hakkas liiga palav ja otsisime varju… Eee.. või et ausõna me ei teadnud, et sinna ei tohi minna (mis siis et sissetungijate takistamiseks oli tehtud kõik mis võimalik). Noh, ütleme nii, et mina hakkasin kõige selle tervemõistuslikkuses juba üsna tõsiselt kahtlema. Pealegi oli palav, palav, palav ja ma pelgasin, et järgmised uljad külamehed mitte ainult ei tuututa meile, vaid ka peatuvad ja tulevad asja uurima. Vähetähtis polnud ka fakt, et  üle müüri oleks me hoogu võttes tõesti vast saanud, aga müüri taga olev osa oli märksa madalam ehk siis tagasironimine ei tundunud tiibade olemasoluta just kõige loogilisem, kuid Kristi ei lasknud mul alla anda ja jõudsime järeldusele, et küll siis hiljem ehitab midagi (olgu siinkohal märgitud, et ehitasimegi).

Hehh.. egas midagi.

Kraamisime siis oma kostüümid ja karud ja kübarad kaasa ning kangutasime end üle müüri (vahepeal küll seelikutpidi torkivatesse põõsastesse takerdudes, neid lahti kiskudes ning siis poolkukkudes siiski teisele poole müüri maandudes). Huhhhh.. Siis tuli nati aega värisevil varbail mööda lagunevat maja orienteerumist. Koguaeg sahises, krõbises, krabises midagi. Siinseal krõksus jala all tuviskelette ning vahel kostis kuskilt kaugusest (loe: lähedusest) naabrite hääli. Jäi vaid loota, et nad ei ole meiega pahandama tulemas, vaid toimetavad niisama igapäeva elu toimetusi. Lae võlvide vahel sehmisid (veel elusad) tuvid ringi. Natuke oli ikka kõhe ka… Aga kuna seadust oli püha ürituse nimel juba nii kui nii rikutud ning loata võõrale territooriumile tungitud ja Kristil näpp fotoaparaadil juba sügelemas, siis ei jäänudki muud üle kui pildistamisse sukelduda.

Ja no kui Kristi hoogu satub, ega ta siis modellile ei halasta – kepsuta lagunevatel müüridel, leba selili laguneval trepil, lokid kenasti tuvilaipadele varjuks laotatud ning litsu end lagunevatesse aknaavadesse, et majaproua vaimule hing sisse puhuda. Rääkimata kaardimängust karuga, kes koguaeg sohki tegi.

Aga pildid said head. Ja mälestus  kustumatu.

Hiljem majast välja saamiseks kulus küll pisut aega, aga ei olnud hullu – tugevad eesti naised nagu me oleme (ee.. või tuleb selle kohta öelda, et häda ajab härja ka kaevu) ehitasime endale müüridest väljalangenud blokkidest tuikuva aluse, millelt end üle müüri pärismaailma tagasi venitasime. Alice Imedemaal päev. Ja kirss tordil – hiljem internetiavarustest maja ajaloo kohta uurides avastasin, et väidetavalt on tegemist kunagise lõbumajaga – oleks seda enne teadnud. (Osa minust ootab siiani, et leian kuskilt netist kellegi kirjelduse, kuidas ta ühel päeval Marsaxlokki sõites midagi väga kummalist nägi).

Kristi, muide, on palju usinam (või tubim, nagu ütleb tema väike RiR) kui mina ning on oma fotoblogis me väljasõidust  juba jupp aega tagasi juttu teinud. Nende lugudeni jõuate siit http://www.kristipalm.com/2011/09/kord-mahajaetud-majas.html ja siit http://www.kristipalm.com/2011/09/hetk-enne-paikese-und.html. Tal on seal veel palju muidki imetabaseid pilte ja kui te teda hästi veenate, siis võib ta isegi teid pildile jäädvustada ühel heal päeval 😉

Ka kõigi siinses postituses kasutatud piltide eest läheb suur tänu Kristile! Ja muheda päeva eest ka! Järgmise korrani 🙂

Jaga reistega ka:

President signs divorce bill – set to become law today – timesofmalta.com.

Aega läks, aga asja sai. Hoolimata kahtlustest, kõhklustest ja vastaliste (loe: kiriku) õõnestamisest sai presidendi allkirjaga tänasest peale Maltal võimalikuks selline “erakordne ja kummaline ja ennenägematu” asi nagu lahutus. Tere tulemast tänapäeva ja Euroopasse, huhh.. uskumatu 😀

Jaga reistega ka:

Juba teist päeva on nublude retrobusside asemel teedel segadust tekitamas Arriva kandilised kolakad. Jah, just nimelt segadust tekitamas, või on see veel leebelt öeldud?

Mis te arvate, mis uute busside tänavaile vurades juhtus?

Väga lühike kokkuvõte (sest tegelikult peaksin ma hoopis usinalt tõlkima, mitte siin blogeerumisele aega raiskama):

*sissejuhatus algas 2.juulil teatega, et osad bussijuhid ei olnud uute graafikutega nõus ning keeldusid tööle tulemast. Ja ei tulnudki. Ei tulnud esimesel päeval, ja ei tulnud teisel päeval. Resultaat rahvale: kaos. Resultaat juhtidele: Arriva teatas eile ametlikult, et kes tööle ei tulnud, on vallandatud. Resultaat kahest resultaadist: täna töötasid osade busside peal juhid, kes ei mõistnud ei malta, ei inglise keelt

*esimene buss, mis otsetiiru Mater Dei haigla juurde tegi, jäi kõnnitee otsa kinni, sest lõõtsaga (Maltal!!!) bussi  jaoks polnud piisavalt ümberpööramisruumi

*ooteajad venisid senise keskmiselt 5-15 minuti pealt 1-2-3 tunnini

*paljud inimesed jäid täna 1-2-3 tundi tööle hiljaks, sest:
       a) bussid olid peatusse jõudes rahvast nii täis, et bussijuht ei vaevunud peatumagi
       b) bussid jäid teadmata põhjustel 1-2 tundi hiljaks
       c) bussi ei tulnud üldse (ikka teadmata põhjustel)

*ja nii nagu juba ette hoiatati, nõuab kuum ilm oma lõivu – juba kogesid kaks bussi läbi lillede öeldes tehnilisi probleeme – probleemid seotud tuleohutusega. Hmm.. väidetavalt olevat samad bussid Londoni tänavailt ära korjatud, sest need olid palava ilmaga (irw… Londonis… hea et meil siin Maltal jahe on) põlema minema kippunud

*paljudel bussidel ei töötanud nii üleskiidetud elektroonilised tablood, nii et reisijatel jäi vaid arvata, mis bussiga tegu võiks olla

*piletiautomaadid andsid kuumuses otsad

*ja mitte ainult, ka üks vaene pikast, armutult kõrvetava päikese all bussi ootamisest piste saanud naine tuli kiirabiga haiglasse toimetada – ajakirjanikel oli lõbu laialt, treides pealkirju, et Arriva nõudis oma esimese ohvri

*Valletta peaterminalis läks bussijuhtidel reisijatega kahel korral pea käsikähmluseks

*Arriva töötajad, kes pidid peatustes inimesi abistama, ei teadnud ka ise midagi

*bussijuhid olid kurvad vol.1, sest neil kästi oma tätoveeringud pikkade käiste alla peita

*bussijuhid olid kurvad vol.2, sest neil tuli kõik oma kõrvarõngad kõrvast ära korjata

*lõpuks käisid osad bussijuhid oma isiklike autodega peatustest sinna ripakile jäänud inimesi üles noppimas  

Eks näe, mis homne toob. Osad vanade busside juhtidest avaldasid juba vaiksel häälele lootust, et ehk tuleb nende aeg uuesti tagasi. Mina igatahes olen nende poolt.

 

Jaga reistega ka:

Homsest peale ei vura Malta teedel enam kollased retrobussid. Nende tööjärje võtavad üle nurgelised ja suured tuttuued Arriva bussid. See on teema, mis viimase poole aasta jooksul lahutuse referendumi kõrval siinmail kõige enam kirgi kütnud. Ja viimastel päevadel enam muust ei räägitagi. Valdaval enamusel on vanade busside sundkorras pensile saatmise üle siiralt kahju.

Jah, need bussid olid parajad tossutajad ning keskkonnale kindlasti hästi ei mõjunud. Kuid nagu paljude maltalaste hääled on juba maininud – kas ei oleks siis saanud sama raha eest vanu busse korda teha või (ee..ilmselt siis juba pisut rohkema raha eest) lasta ehitada spetsiaalselt sama tegu ja nägu uued bussid?

Teine asi, mis rinda rõõmsaks ei tee, on muidugi piletihinna muutused. Mäletan hästi eelmist aastat ja seda, kui uutest bussidest esmakordselt täie kindlusega rääkima hakati. Siis lubati suure suuga, et hinnad ei tõuse. Ütleme nii, et loll, kes lahendust ei leia. Hinnad EI tõusegi, tulevad uued piletid ja hinnad. Ehk siis, enam ei ole olemas ühe korra piletit. Kui enne sai bussijuhi käest tavaliinile pileti 47 sendiga, siis nüüd on kõige odavam variant minusugusele mitteresidendile 2-tunni pilet, mis maksab …. tam-da-da-raaa … 2.20!!! Ehk siis viiekordne hinnatõus. Oi, vabandust. Oleme ikka poliitiliselt korrektsed – viis korda kallim pilet. Eee.. nii vist on õige öelda? Ja ega ka maltalased ise siis kukru suuremast kergendamisest pääse, nemad tõsi küll peavad oma kukrut vaid kolm korda rohkem kergendama. Lisaks kaovad ära paljud nii kasulikud liinid – näiteks Sliemast Marsaxlokki tuleks nüüd ühe bussi asemel kahega sõita. Üldse ratsiti pea kõik enne Sliemast alguse saanud liinid julmalt ära ning nüüd tuleb kõigepealt sõita Vallettasse ja siis seal järgmist bussi oodata. Mmm… väga ei viitsi. Mis seega nullib ära ühe algsetest põhjendustest – vähendada autokasutust.

Kuid praktilised argumendid kõrvale jättes – mul on lihtsalt siiralt kahju, et vahel küll vihale ajavad, aga nii välimuselt kui olemuselt nii ainulaadsed ja silmipaitavad kollased bussid siinse tillukese kivitüki elupildist kaovad. Kaovad bussid, mille tulede kohale on kaunil kirjal maalitud Sexy Eyes, või esiotsal teade No woman, no crime. Väidetavalt kaovad ka pöörased bussijuhid ja asemele tulevad vaid viksid ja viisakad – no eks me näe.

Malta kollased retrobussid olid esimene asi siin kummalises riigis, mis mu südame võlusid.

Ohh, lähen lohutan nüüd end Nublu Rski-le pai tehes (ja kinnitan talle, et jah Nublu, ka sina tossad ja mürised ja aukudest läbi sõites põrutad hambad lahti ja vahel oled parasjagu jonnakas, aga ma luban – me ei vaheta sind mõne uue läikiva Jaapani masina vastu välja. Isegi siis mitte, kui Euroopa Liit meile selleks raha eraldama peaks 🙂 ).

…

Lühike ajaloonurk:

Esimesed nn Malta bussid toodi siia kivirünkale aastal 1905. Ja juba 1920. aastast hakati kohapeal busse valmis sepitsema. Kuna 1920ndatel aastatel valitses bussinduses vaba konkurents, siis ei pruukinud bussid just alati kõige paremas korras olla. Seetõttu moodustatigi aastal 1931 Traffic Control Board (liikluskontrolli keskus), mis võttis ette süsteemi tõsise reformimise. Suurem kontroll tähendas omakorda seda, et operaatorid hakkasid oma busse usinalt korda seadma ja kenamaks muutma, sest vaid nii võis tööotsale kindel olla. Sealt saigi alguse malta bussidele nii omane ülesvuntsitus – igaüks dekoreeris oma bussi just oma maitsele vastavalt. Oluline oli teistest nutikam olla ning välja paista. Ja seda veel paljud neist bussidest tänaseni tegidki. Kirjad nagu sexy eyes, forever young, old, but strong, kaunid lille/lehemustrid, sisemust kaunistavad madonnapildid ning fotod bussist ja bussiomanikust 20, 30, 40 aastat tagasi ning parimatel isegi altar. Jah, loomulikult nägi siiani ka neid logumatest logumaid, aga eks needki olid oma hingega. Pisut õnnetumad ainult.

Ja lõpetuseks, tänasest Malta Timesist leiab ka ühe armsa, mis siis et pisut nostalgiast nõretava, kuid toreda loo ühe vana bussi ja bussijuhi kohta. Lugu siin.

R.I.P. Malta buss

Hmm.. või kes teab. Just praegu loen lehest, et vihased bussijuhid protesteerivad taas Arriva uute töögraafikute vastu ning keelduvad homme tööle minemast. Lootus sureb viimasena 🙂

Jaga reistega ka:

Teades, et teie kodumaal (kui just vihma ei ladista) mõnusalt lõkkel igasugu kraami küpsetate ja üle lõkke edasi-tagasi kepsutate ning sõnajalaõit otsite, ei jäänud hing enne rahule, kui vähemalt vorstikeste ja õlle osas teiega siin kaugel ühineda. Seda, kas kodumaa vesi ka ujuda kannatab, ma küll ei tea, kuid igaks juhuks tegin ka jaanipäeva ujumise kähku ära  🙂

Aga vorstidest. Kuna siin kivitükil lõket eriti kuskil teha ei anna  ja väljas on grillimiseks liiga soe, siis sai kohalikud vorstid lihtsalt ahju visatud ja õlu sügavkülma (sest lihtsalt külmikust võetud õlu ei tundu siinses palavas piisavalt värskendav) jahtuma pandud. Maltal on vorstide seas tõelisteks pärliteks siinsed suitsutatud vorstid, neid võib suhu pista nii toorelt kui ahju või grillile (või pitsa peale) toppida. Seekord siis ahju. Sibulat, ohtralt maitseaineid, Gozolt otse kasvataja käest ostetud küüslauku ning minitomateid ja nipet-näpet rohelist kah otsa. Ja et ikka kodumaa lainel olla, siis pisut tuhleid kah.

Nii et kui teil seal kaugel juhtumisi vihma sajab ning vorste kuidagi lõkkele särisema ei saa, siis võite minuga ühineda, sest ilmselgelt saab sarnast rooga ka kodumaistest vorstikestest kokku mätsida. Eriti sellistest tugevamatest grillvorstidest (kui juhtute toorvorstidega katsetama, siis jätke lihtsalt vorstilt naha koorimise ning vorsti juppideks lõikamise osa vahele, muu kõigega võib kaasa minna).

Juhtnöör järgmine:

Malta vorsti ahjukas

Kogusest piisab 2-3 sööjale, sõltub nälja suurusest 🙂

4 suitsutatud Malta vorsti

ca 3 keskmist/suuremat mõõtu kartulit

2 punast sibulat

4-5 küüslauguküünt

peotäis kirsstomateid

4 spl balsamiäädikat

soola

tiba suhkrut

suur peotäis värsket basiilikut

värsket tüümiani

värsket salveid

värsket rosmariini

musta pipart

oliivõli

pisut riivitud parmesani

Pane ahi 180 kraadi peale soojenema. Koori vorstidelt nahk ja lõigu vorstid parasjagu pikkadeks juppideks. Lõika koorega kartulid üsna õhukesteks sektoriteks. Sibul suuremateks sektoriteks. Vajuta küüslauguküüned noaga lapikuks.

Sega kartulisektorid suuremas kausis oliivõli ja soola ning imepeeneks hakitud rosmariiniga läbi (PS! kääridega on rosmariini väga käepärane kribuks klõpsutada). Kalla kartulid ahjupannile või suuremasse ahjuvormi, lisa vorstijupid, küüslauguküüned, sibulasektorid ning pisut hakitud värsket salveid, puista peale soola ja vala üle palsamiäädikaga. Sega korralikult läbi ning jaga vorstid-kartulid-sibulad plaadil/pannil ühtlaselt laiali. Pista ahju.

Küpseta 180 kraadises ahjus 20-25 minutit.

Samal ajal lõigu kirsstomatid pooleks. Pane kaussi, maitsesta ohtra soolaga, lisa värsket tüümiani, musta pipart, suhkrut ning üks purustatud/hakitud küüslauguküüs.

Pärast esimest 20-25 minutit sega pannitäis uuesti kergelt läbi, säti peale kirsstomatipoolikud ning küpseta 200 kraadises ahjus veel vähemalt 20 minutit või seni kuni vorstid pealt mõnusalt pruunikaks tõmbavad. Enne lauale andmist jahvata peale musta pipart ning puista otsa mõni lusikatäis riivitud parmesani. Kõige peale raputa hakitud basiilik.

Mmm…  Külm õlu kõrvale ja elu on lill!

Head jaani!

Jaga reistega ka:

Lühidraama “Täna on selline päev, et ilmast ei saa ei üle ega ümber”.

Esimene vaatus:

On hommik. Kaiakas ärkab, ringutab, ajab end voodist välja ning piilub kardina vahel taeva poole … ja pistab vanduma – krt, jälle päike! Masendav! Siis aga tabab ta end mõttelt, et ohhooo Kaiakas, see on vist esimest korda elus kui sa ärgates selget, säravsinist taevast ja päikest nähes heameelt ei tunne. Kaiakas mõistab, et Malta elu on temasse oma jälge vajutamas.

Kardin tihedalt taas akna ette topitud, ronib Kaiakas 20 + 20 trepiastet allapoole, et elutoa diivanil vedeledes rahulikult tööd teha. Istub. Tõlgib kolm rida. Palav. Janu painab. Kaiakas tõuseb ning läheb võtab külmkapist kosutava veepudeli. Joob selle tühjaks. Istub pisut ajaks taas tööd tegema. Siis aga kiirustab köögiakendele ja terrassiuksele luuke ette panema, sest kes see ikka sellist luksust lubada saab, et päikesel tuppa piiluda laseb. Palav on. On hommik. Kell on just 10 saanud. Väljas vilus on tühised 26 kraadi. Järgmine veepudel.

Vaheaeg.

Teine vaatus.

Kell köögiseinal on saanud kolm. Kaiakas on vahelduva eduga 10 + 15 lauset tõlkida suutnud. Veepudelite arv külmikus on drastiliselt vähenenud. Luugid köögis ja elutoas on tihedalt kinni. On palav. Palav. Palav. Tegelikult peaks Kaiakas poodi minema, aga see mõte äratab temas pisukest õudust, sest väljas, viluvarjus on 31 kraadi ning kraadiklaas tundub tollel saatulikul päeval vägagi kelmikas tõusmistujus olevat. Järgmine pudel vett. Kaiakas jõuab järeldusele, et tööst ei tule ikka suuremat midagi täna välja ning asub blogisse ilmaraportit kirjutama. Ekraanile ilmuvad järgmised read:

Välistemperatuur vilus: 31 ja tõusuteel
Veetemperatuur: 22 kraadi
Kuumastress: 32
UV indeks: 11

Järgmise viie päeva ilmaprognoos hüpnotiseerib Kaiakat oma kollaste kiirgavate mummudega:

“Aga vihm? Kuhu jääb vihm?” pöördub Kaiakas melanhoolsel pilgul publiku poole.

Eesriie langeb.

Vaikus.

Aplaus.

Rahvas lahkub saalist.

Jaga reistega ka:

…ehk tulistamishooaeg on alanud. Rõhk on sõnal ALANUD. Ja mul on juba kõ-ri-ni.

Jah, ma räägin ILUtulestikust.
Jah, kui oli ilutulestikufestival, siis see oli ilus (sest eelmise aasta frustratsioon pidevast paugutamisest oli talvega ununenud).
Jah, kui tulistama hakatakse kella kolmest päeval (!!!) , siis kell 23.30 on sul sellest kõminast täielikult KÕ-RI-NI.
(Ja jah – kell kolm päeval ON valge ja ON päike ja taevas ON sinine ja ilutulestiku ILU niikuinii ei näe, näeb vaid musta suitsulärakat taevas ja kuuleb müra… Ning jah, ärge küsige MINULT,  milleks seda kõike vaja on, küsige maltalastelt… arggghh…)

Kuid ärgem laskem tujul langeda, sellel tulistamisel on ka positiivseid külgi – ei kuule naabri kukkesid, kirikukellade helinat pea et ei märka, signaalitamine tänaval häirib vähem, on mille üle blogis viriseda… 🙂 (always look on the bright side of life, irw…)

Aga pika virina kokkuvõtteks, see pidev lärm on vist ainus asi mida ma Maltal tõepoolest ei salli. Ehk on see veidi ka eestlase olemusest tingitud – on ju meile vaat et omamoodi motoks vanasõna, et VAIKUS ON KULDNE. Maltal aga võiks olla vastavaks vanasõnaks, et vaikus on kullahinnaga. Või lihtsalt ja selgelt öeldes, et vaikust ei ole, polegi kunagi olnud ja ei saa kunagi olema. Elu elad ikka koos/läbi naabrite. Ja kui maltalased oma keeles räägivad, siis nad meie mõistes ei räägi, vaid karjuvad. Kui naabrivanaprouale (ma olen siin hetkel poliitiliselt väga korrektne) lapsed ja lapselapsed külla tulevad, siis ei ole tegemist mitte vaikse mõnusa lõunaga, vaid röökimismaratoniga. Kui ma algul arvasin, et nad on pere, kus koguaeg kakeldakse, siis poes töötades olen aru saanud, et maltalaste rääkimisviis lihtsalt ongi selline. Mitmeid kordi olen muutunud murelikuks, kui mõni me maltalasest vabatahtlik mõne maltalasest kliendiga räägib. Kõrvalt kuuldes tundub, et tõeline ja tõsine tüli on majas. Aga ei – nad räägivad lihtsalt oma kassist või lehma lellepojast või ilmast või lastest. Minusugusele põhjamaa inimesele aga tundub nende elav vestlus esmaklassilise tülina. Kultuurierinevused nende kõige ehedamal kujul!

Ja lisaks väljaspool koduseinu nähtavale/kuuldavale/toimuvale saab kõigest maailmas toimuvast osa ka oma kodus. Siinne kaunis pleekindkollane kivi, millest majad reeglina ehitatud on ja mis sellele tillukesele saarele nii kauni kuldse kuma annab, on nii poorne, et sein võib kasvõi meetri paksune olla, kuid laseb läbi iga viimase kui helikillukese (niiskusest ma parem üldse ei räägigi – ja õhuniiskus oli täna hommikul 96% !!!) . Ja nii eladki kaasa igale kui viimasele signaalitamisele (ja no ristmikule lähenedes TULEB ju endast ikka alati ja kõigile märku anda), naabrivanaproua (olen ikka poliitiliselt väga korrektne) lemmik telesaatele, teise poole naabrite laste jonnimistele, vanema poja muusikamaitsele, kirikukelladega jumalateenistusele helistamisele, üleaedsete kukkedele (jah, kesklinnas on me naabril kuked, aga see on juba omaette blogipostitust väärt) jnejnejne.

Ehk siis – vastuseks viimati Margiti poolt Facebookis lingitud artiklile, mis väitis, et Eestisse on kõige rohkem oma rahvusest (tagasi)sisserändajaid ning sellest tekkinud diskussioonile, miks see huvitav küll nii on, võin mina tuua kaks kindlat põhjendust – VAIKUS ja LOODUS. Kaks omavahel seotud asja tegelikult. Selliseid lõputuid metsi ja vaikseid maakohtasid ja inimtühje rannaribasid nagu meie kaunil (ja hetkel mulle nii kaugel) kodumaal ei ole just paljudel paikadel pakkuda.

Ja mida kaugemal sellest oled, seda rohkem saad aru, kui väga su põhjamaine hing seda kõige ikka vajab.
… metsade vaikset müha … rohelist ja lõhnavat loodust su ümber … sinu “oma ruumi” … seda, et naaber on kaugel …

Seega – tahtsin teile seal kodumaal meelde tuletada, et kuigi meil on siin päike ja meri ja meri ja päike, siis ka teil on seal kodumaal niivõrd palju hinnalist ja kuldaväärt kraami.

Ja nii palungi teid  – nuusutage palun homse päeva jooksul minu eest vähemalt ühte lõhnavat lille (soovitavalt piibelehti – ja see on nüüd Kats sinu ja su pildi ja sinu klassi laste süü), leidke üks vaikusehetk ja KUULAKE seda ning vaadake korra ringi ja nautige täiel rinnal seda, et teie ümber on rohetavaid puid ja põõsaid. Ja et maapinnal on muld ja muld on must… Ja et kevad on kevad ja talv on talv ja suvi on suvi.

Kaiakas. Kaugelt. Killukese torkiva kodumaaigatsusega hinges.

PS! Ametlik vabandus – pisike virinapoiss hinges oli täna eriti aktiivne, püüan ta lähiajal kuskile puhkusele kupatada. Ausõna! Muidu tuleb luua blogi alamkategooriatesse ka Suurte Virinate lahterdus :O